Ükspäev helistas minu vennaraas Teet ja konkreetselt ütles, et nemad Heleniga tahavad pildistama tulla:) Sellised ettepanekud on mulle alati meeltmööda ning seepärast leppisime kohe aja ka kokku. Mul hakkasid momentaalselt mõtted liikuma, et kuskohas võiks ilus olla..piibelehed ja tammealleed jooksid juba silme eest läbi. Kohale jõudes oli reaalsus aga valus..sõna otseses mõttes:D Kenad piibelehed olid kattunud paksult sääskede alla ning viis minutit metsas veedetud ajast läks kätega vehkimisele. Paistis, et siit head nahka ei tule ning sammud tuleb seada kuskile tuulisemasse kohta. Õnneks asus Jaansoni rada kohe üle tee. Sõitsime kohale ja seal oli sääskede konsentratsioon tunduvalt väiksem. Võsa vahel tehtud piltidelt võib neid muidugi näha..aga no ongi liikumist ka pildile saadud:D Helen on kaamera ees väga supper ning paljud võivad vaid kadestada kui kaunis ta kuu enne tähtaega välja näeb:P
Maini veel selle toreda seiga ka ära, et just samal päeval sain oma elu esimese lisavälgu aparaadile. Metsa minnes ei jõudnud ma manuaali isegi mitte lehitseda ning sähvatuse panin väga minimaalseks. Samuti läks minu täiesti tutikas objektiiv garantiisse ning pildid tegin vana kitikaga.
